3. dets 2009

Mõtisklusi keedutaignast....



Nami-nami 21.kooskokkamise teema oli keedutaigen... Varem olin katsetanud paaril korral. Üks neist mitte nii edukalt. Kooskokkamisest innustatuna võtsin tegemise jälle ette. Tegelikult juba isadepäevaks.. Sellest tegemisest väike pilt siin.

Eile oli külalisi oodata ning tahtsin soolaseks ampsuks midagi teha. Retsept nami-namist: Juustusõbra tuuleoad. Osa parmesanist (Forte) asendasin Atleediga, sest esimene sai otsa... Peterselli asemel lisasin kapis kasutuna seisvat "Ürdist supisegu", Tamme talu ürdiaia toodang.

Kui eelnevatel kordadel olen küpsetanud alguses auruga.. sest nii räägiti Tekos... mõtlesin katsetada seekord nii, nagu retseptis oli (ja ka paljudest teistest retseptides, mis ette juhtunud vahepeal).. ehk siis auruta. Auru sain eelnevatel kordadel ahju nii, et piserdasin ahjuplaadi, kuhu oli juba taigen pritsitud, veega üle. No kohe nii, et oli loiguke keset plaati... Tekos öeldi, et liialdada ei saa... Aga ka need tuuleoad kerkisid. Kas veega ahjus oleksid nad veelgi kerkinud??? Kahju, et ei katsetanud ühe plaadiga ühtmoodi ja teisega teistmoodi... Auruga pidime seal küpsetama aga seetõttu, et just tänu veeaurule pidavat keedutaignaküpsetised kerkima...

Ja kui tõepoolest ei peagi ahjus auru olema ega temperatuuri alandama... siis pole nende toodete tegemine ju üldse keeruline...

Munade lisamise kohta anti seal samuti õpetus, et pärast iga muna lisamist tuleks katsetada.. Ehk siis tuleks lusikaga tõmmata taigent üles.. Kui taigen vajub alla, on mune liiga palju ja tuleks lisada uuesti keedetud taigent. Kui tekib terav tipp, siis on mune vähe ning kui tipp vajub natuke longu, siis on mune parajalt....

Tuuleubasid tehes tundus, et pärast 2 muna oli juba justkui paras kogus mune... Aga panin ikka nii nagu retseptis... Ja siis tundus, et see tipp vajub ikka liiga alla. Aga kondiitripritsiga pritsides jäi vorm ilus ja üldse õnnestusid pisikesed :)

Kuigi tuuleubasid vist ei täidetagi, tundusid nad mulle nii ikkagi igavad... Osad tuuleoad läksid söömiseks herne-püreesupiga, osad täitsin küüslaugu-juustu määrdega ning tänastele külalistele täitsin need sinihallitusjuustu-toorjuustu seguga. Paar tükki sõime Ulaga nii, et panime Merevaiku sisse. Need olid mumeelest veel kõige paremad.

Ja see taigen maitses mulle ka! Nö tavaline keedutaigen (juustu ja ürtideta) jääb minu poolt limpsimata.... No ja loomulikult ka pulbrist valmis segatud taigen... Kui te teaks kui jube lõhn sel veel on...

Siin pildil mu esimesed kodused profitroolid... Auruga küpsetatud, vormitud lusikaga... Kuna polnud kindel, kas õnnestuvad, ei tahtnud pritskotiga jändama hakata :)



1 kommentaar:

Koopatibi ütles ...

Ma katsetasin ka paar korda. Esimesel korral järgisin täpselt retsepti, aga mune oli ilmselgelt vähe ja taigen tuli paks. Aga ma ei julgenud muna juurde lisada. Siis unustasin plaati veega niisutada ja temperatuuri maha keerata... ühesõnaga kõik läks justkui nässu, aga tuuletaskud tulid ikkagi välja. Ja mulle jäi ka lõpuks mulje, et saab hoopis lihtsamalt, kui keeruine retsept ette näeb :)